2019 aasta jaanuar oli lihtsalt imeline, jagus kõike: lund, päikest ja tuult. Kummalisel kombel tuli jaanuaris lohekilomeetreid rohkem kui mäe omasid, mis on ikka täitsa ebanormaalne. Üldiselt on minu jaoks snowkite nagu vampiirile roti vere joomine, aitab talvise raske aja kuidagi üle elada, aga erilist naudingut ei anna. Mõni üksik kord on olnud selline, mida tõesti täielrinnal nautinud. Selleks on vaja palju lund, päikest, tuult ja normaalselt külma ilma.
Ja üks selline nädalavahetuse päev tegigi jaanuari eriliseks. Tuult oli prognoosi järgi 12 ruudusele, päike paistis, temperatuur napilt alla nulli. Egas midagi, tuli vana sõber Kumari kodunt välja ajada ning sobilike kohti skautima minna. Esialgne plaan oli vaadata Karjaküla kanti, kus põllud, mis teevad sõitmise oluliselt huvitavamaks kui järvejää kraapimine. Suund oli juba enamvähem kindel, kuid kahtlusi tekitas vähene tuul. Mingil põhjusel turgatas Kumaril pähe Kloogarand, no muidugi, lääne tuul ja nostalgialaks, uus suund valitud.
Parklasse jõudes silmasime ühte lohet juba hõljumas, just hõljumas, mitte liikumas. Mis seal ikka, kui juba kohal, siis tuleb minna. Pumpasime oma 12 ruudused Envy ja NV täis ning sõit sai alata. Tuul oli vahelduv, kuid sõita sai ja päris hästi. Luidete vahel triibutamine on ikka midagi muud, lõbu jagus üllatavalt kauaks, sest mõlemad lohed, Kumari 2013 aasta Envy ja minu 2019 aasta NV, kannatasid vahelduvat tuult eriti hästi.
Selliseid lumesurfi päevasid ootan rõõmuga!
